Mäetagused 13 2000 Kaama-taguste udmurtide ettekujutused elamu kaitsevaimudest Ranus Sadikov Nagu teistelgi rahvastel, nii on ka udmurdi mütoloogias erilisel kohal ettekujutused nn «madalama- test» vaimudest, kelle hulka kuuluvad ka erinevate looduslike või inimese poolt loodud objektide kaitsevaimud või peremehed. Erinevalt «kõrgematest» jumalatest ja vaimudest, kellega inimene harva vahetusse kontakti astub, püsivad «madalamad» vaimud, eriti koduümbruse omad, pidevalt tema tähelepanu all. Seetõttu eksisteerib nende kohta loomulikult ka suur hulk rahvaluulet, eriti memoraate, milles kirjeldatakse inimeste kokkupuuteid nende mütoloogiliste olenditega. Kaama- taguste (Bashkortostani ja Permi oblasti) udmurtide seas on sellised memoraadid laialt levinud. Neis peegelduvad nii kogu udmurdi etnosele kui ka antud lokaalsele grupile iseloomulikud ettekujutused madalamatest vaimudest. Kaama-tagustel udmurtidel esinevad elamu ja kõrvalehitistega seotud vaimude kohta käivates memoraatides järgmised tegelased: korkamurt või korkakuzjo, gulbech taka, gidkuzjo, minchokuzjo, kuzjõrsi, zõrtkuzjo. Nagu näha, on kõigi nende vaimude nimed v.a gulbech taka ja kuzjõrsi moodustatud ühele või teisele ehitise nimetusele (korka - tare, gid - tall, mincho - saun, zõrt - majapidamine, talu tervikuna) sõnade murt (inimene) või kuzjo (peremees) lisamise teel. Vaatleme nüüd iga mütoloogilist tegelast eraldi. Elamu/tare kaitsevaimuks on Kaama-taguste udmurtide uskumustes korkamurt või korkakuzjo. Vii- mast nime kasutatakse sagedamini. V. Vladõkini arvates on udmurdi ühiskonnas toimunud sotsiaalse diferentseerumise mõjul algsed sõna murt abil moodustatud teonüümid tagaplaanile tõrjutud sõna kuzjo abil moodustatud teonüümide poolt (Vladõkin 1994: 97). Siinkohal on huvitav märkida, et loodusobjektidega seotud vaimude nimedes pole seda märgata, näiteks nimetatakse metshaldjat pea- aegu alati nimega njulesmurt, väga harva aga njuleskuzjo; vetehaldja nimeks on samuti vumurt ja haruharva vukuzjo. Erinevate rahvaste mütoloogilistes ettekujutustes esines tarehaldjas kõige sage- damini antropomorfsena, mis on iseloomulik ka udmurtidele. N. Pervuhhini järgi kujutasid udmur- did tarehaldjat ette vanataadina, kes alati kannab lambakasukat, karv väljapoole pööratud (Pervuhhin 1888: 90). Samuti arvati, et ta ilmub majaperemehe kujul, nii et teda on võimatu peremehest erista- da (Bogajevski 1890: 67). Kaama-taguste udmurtide arvates võis tarehaldjas - korkakuzjo - samuti võtta inimese kuju: ta võis ilmuda valgeis rõivais vanakesena, kusjuures ta võis olla kas mees või naine. Meessoost korkakuzjo puhul võis tares mõnikord kirvehoope kuulda, naissoost tarehaldja puhul aga kostis värtna vurinat. Arvati, et meessoost tarehaldjat omaval pererahval on vedanud, kuna nende tööd-tegemised on alati edukad, nad elavad õnnelikult ja saavad omavahel hästi läbi. Naissoost tarehaldjat aga ei peetud eriti heaks endeks. Lisaks antropomorfsele esinemisviisile võis tarehaldjas esineda ka looma või mao kujul. Levinud on memoraadid, milles teda kirjeldatakse väikese loomakesena. Mõnikord leitakse tarest sellise haldja karvatuuste. Märgime siinkohal, et ettekujutus väikeloomakujulisest tarehaldjast esineb ka permikomidel (Sherebtsov 1971: 80). Väga sageli kirjeldavad Kaama-tagused udmurdid tarehaldjat maona (nastikuna) tshuzhzõro kõi 1 - see on ilmselt lokaalne eripära, mis pole iseloomulik muudele udmurtidele, igatahes ei ole kirjanduses teateid selle kohta, et udmurdid tundsid maokujulist tare- haldjat. Huvitav on märkida, et ka valgevenelased tunnevad maokujulist tarehaldjat (Baiburin 1983: 109). G. Shkljajevi arvates olid sellised ettekujutused varem omased ka venelastele, tarehaldja kuju ümbermõtestamine nende folklooris (kus ta esineb mitte maona, vaid inimesena) on aga soome-ugri rahvastega toimunud ulatuslike kontaktide tagajärg (Shkljajev 1989: 38). Siiski pole esialgu põhjust tuua mingeid paralleele ettekujutuste vahel maokujulisest tarehaldjast valgevenelastel ja Kaama- tagustel udmurtidel. www.folklore.ee/tagused/nr13/kaama.htm Pages in printed version 112-118. 1/5