Isiku- ja kohanimed Eesti kurtide märgipärimuses Liina Paales Pea kõikides kuuljates inimestes on erinevate rahvuslike viipekeelte õppimisel tekitanud elevust tõsiasi, et kurtidel inimestel on kombeks tähistada nii oma rühmakaaslasi kui ka teisi isikuid nimemärkidega, selmet piirduda nende häälikulise nime artikuleerimise või sõrmendamisega. Sama kehtib ka kohanimede puhul. Viipenime allikaks on isik või objekt ja selle häälikuline nimekuju. Nimemärk peegeldab viipekeele seaduspärasusi ja kogukonna veendumusi, erinedes häälikulisest nimekujust: kas siis vanemate poolt pandud sünnipärasest, passis olevast seaduslikust isikunimest või traditsioonilisest kohanimest. 2001. a veebruaris salvestas Kaido Paales, kes ka ise on kurt, videolindile 22 viipenime. Informantideks olid Lõuna-Eestis elavad kurdid ja vaegkuuljad, kes viiplesid oma nimemärgi ja seejärel avasid selle tähenduse ning tekkeloo. Mainitud videomaterjal, mida näitasin ja kommenteerisin Eesti Kirjandusmuuseumis 2001.a aprillis toimunud noorte folkloristide konverentsil, on käesoleva lühiuurimuse üks allikaid. Eesti viipenimede temaatikat olen puudutanud põgusalt oma varasemates viipekeelse rahvapärimuse alastes kirjutistes (Paales 1999; 2001). Järgnevalt analüüsin nimemärkide vormi ja moodustamist üksikasjalikumalt ning visandan eesti viipenimede esialgse tüpoloogia, niivõrd kui seda võimaldab kogutud materjal ja siinkirjutaja suhtlemiskogemus nimemärkide kasutamise osas. Tüübistamise terminoloogia olen ise tuletanud. Visuaalsete nimemärkide sõnalise kirjelduse paremaks mõistmiseks olen lisanud pildimaterjali; siinkohal tänan kurti kunstnikku Jüri Laumetsa, kes on käesoleva artikli illustratsioonide autor. Viipenime funktsioon. Nimemärkide uurimisest viipekeele kogukondades Viipenimede kasutamine on eri rahvusest kurtide kogukondades üldlevinud. Eesti keeles sobib käsitletava nähtuse puhul termin "viipenimi", selle sünonüümina "nimemärk" (vrd ingl Name Sign, pr surnom, sks Namengebärde; vt ka Paales 2001: 141). Nimemärgi määramine ja kinnistumine tähistab ühelt poolt inimese sisenemist viiplevasse kogukonda, selle kasutamine tugevdab sidet rühma ajaloo ja keelega. Teiselt poolt on nimemärk keeleliselt tõhus vahend isikliku viitemärgina, mis loob kultuurilise pidepunkti viipekeelses kogukonnas ja kuulvas ühiskonnas toimimiseks. Seega – nimemärgid on visuaalse keelesüsteemi leksikaalne rühm, millel on suur tähtsus kurdi isiku enesemääratluse kujunemisel ja rühmakaaslastega suhtlemisel. Viipenimede vorm, loomis- ja kasutuspraktika ning nendega kaasnevad sotsiaalsed hinnangud varieeruvad eri maade viipekeeltes ja kurtide kultuuride raames terves maailmas. Käsitlemist on leidnud nt Ameerika, Prantsusmaa, Rootsi, Tai, Hiina, Argentiina, Inglismaa ja Uus-Meremaa kurtide nimemärgid. Mulle olid kättesaadavad keele- ja rahvaluuleteaduse vaatenurgast tehtud uurimused Ameerika viipenimede kohta (Carmel 1996; Supalla 1992; Rutherford 1987; Klima, Bellugi 1979), samuti tutvusin ülevaatega Uus-Meremaa (McKee, McKee 2000), Prantsusmaa (Langue des Signes. Votre Prénom) ja Palestiina kurtide nimemärkidest (Strauss-Samaneh 2001). Eesti viipenimede uurimine võimaldab näha seoseid eesti viipekeele, siinsete kurtide sotsiaalse kohanemise,