Renata Sõukand Loodus eesti rahvameditsiinis Põline vana ja rahvusvaheline on arvamine, et kollatõbe võib arstida mingi kolla- sega, punatõbe punasega. Ka arstiteaduses on sama mõtteviis omal ajal olnud maksev. Jumal on loodusesse pannud oma "signatuurid", märgiks inimesele, kes neid tahab tähele panna ja neist õppida arstiteadust. Nii on ristikheina leht süda- mekujuline; sellega annab Jumal näpunäite, et seda taime sobiks tarvitada süda- mehaiguse arstimiseks. Nii arvab kuulus Paracelsus. (Manninen 1925: 456–457) Tänapäeval tundub looduslik eluviis lausa unelmana, looduslähedus on müüdavaim kaup tarbijalikus ühiskonnas ja seda eriti tervishoiukauban- duses. Mis sellest, et see nn looduslik on läbinud põhjaliku keemilise töötluse ning pakitud kaasaegsesse plastikpakendisse – roheline silt maksab rohkem kui sisu. Meie esivanemaid on peetud loodusrahvaks, kellele on põliselt iseloo- mulik metsade vahele peidetud, eraldatud taluelu idüll. Kõik looduslik peaks olema eestlasele loomupoolest lähedane ja mõistetav, tema eluga lõimunud ja osa temast. Looduslik eluviis, looduslikud toiduained, ravi- mid – kõik omast käest, metsast, põllult, merest võtta. Sellisest arusaa- mast tulenevalt vaadatakse tihti nostalgias tagasi minevikku ja otsitakse sealt haigustele ravilahendusi. Kui Tartus eksponeeriti näitust HERBA eesti rahvameditsiini ravimtaimedest, 1 võttis üks inimene näituse kata- loogi endale põhjendusega, et "seal on ju kirjas, kuidas looduslikke va- henditega end terveks saab". Temagi vastandas loodust (ravimtaimi) ja mitteloodust (apteegiravimeid). Käesolevas artiklis vaadeldakse looduse ja rahvameditsiini suhteid rahvapärimuse pinnalt ning otsitakse vastust küsimusele, millised on tulemuslikumad võimalused selle suhte kirjeldamiseks. See ülesanne 1 Näitus HERBA oli avatud Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumis 2003. aastal septemb- rist novembrini.