7 doi:10.7592/MT2012.51.friedenthal Teesid: Artikli eesmärgiks on esitada põhjalikumalt erinevate nägemisteoo- riate taustal kurja silma fenomeni kirjeldus, toetudes nii antiiksetele kui ka keskaegsetele nägemisteoreetikutele. Eesmärgiks on näidata, et kuri silm kuu- lus loomulikuna omaaegsesse teaduslikku maailmapilti ning oli igati kooskõlas toonaste ilosooiliste arusaamadega, baseerudes mitte ainult nägemisteoorial, vaid arusaamadel epistemoloogiast ja ontoloogiast üldiselt. Märksõnad: ekstramissioon, intromissioon, hülomorism, kuri silm, nägemis- teooriad Kuri silm ehk fastsinatsioon 2 kui nähtus on juba antiigist tuttav fenomen ning see on huvi pakkunud uurijatele nii keskajal kui ka tänapäeval (Elworthy 2004; Seligmann 1922; Dundes 1992). Enamasti on pööratud tähelepanu eelkõige kurja silma üksikjuhtumitele ja selle nähtuse avaldumisvormidele, samuti on tähelepanu pälvinud kurja silma kandjad ja nende positsioon ühiskonnas. Niisugusele pigem kirjelduslikule tendentsile viitab ka Alan Dundes, kellelt pärineb üks viimaseid põhjalikumaid teaduslikke uurimusi kurja silma feno- meni kohta. Ta mainib oma kokkuvõtlikus artiklis, et “arutelu kurja silma üle seisneb valdavalt erinevate juhtumite pajatuslikus edasiandmises” (Dundes 1992: 262). Teisisõnu on meil palju folkloorset materjali kurja silma kohta, aga küsimus sellest, millise mehhanismi abil kuri silm tegutseb, on jäänud pigem marginaalseks. Selle nähtuse seletamiseks ei ole esile kerkinud ühtegi hõlmavat teooriat, kuigi võimalike variantidena on pakutud välja nii vaime kui ka deemoneid (Story 2003: 162–163), aurusid (miasme) (Stearns 2011: 92–105), kadedust, võimusuhteid, humoraalseid teooriaid jpt (Dundes 1992: 262–267, 50–51, passim). Mainitud on sealjuures sageli nägemise ekstramissiooniteooriat, kui sellise arusaama võimaldajat, kuid enamasti peatutakse nägemisteoorial lühidalt ja üldsõnaliselt. 3 Kuri silm: toimemehhanismid lähtuvalt antiiksetest ja keskaegsetest tajuteooriatest 1 Meelis Friedenthal http://www.folklore.ee/tagused/nr51/friedenthal.pdf