JURI LOTMAN JA KULTUURIMÄLU TEOORIA Marek Tamm Kollektiivse mälu uuringud on viimasel kümnendil läbi teinud olu- lise teisenemise, mida võiks kuluma kippuva kujundiga nimetada “kultuuriliseks pöördeks”. Kui kollektiivse mälu uurimine ku- junes ja kulges 20. sajandil peamiselt sotsioloogia raames, siis uuel sajandil on selles valdkonnas üha enam tooni andnud kul- tuuriajaloolased ja -teoreetikud. Selle arengu üks tagajärgi on mõiste “kultuurimälu” kiire tähelend, mis on üha enam hakanud varjutama nii varem populaarset “sotsiaalset mälu” kui ka “kol- lektiivset mälu” ennast. See muutus ei ole aga mitte üksnes dist- siplinaarne ja kontseptuaalne, vaid ka sisuline. Kui mäletamise käsitlus sotsiaalses raamistikus pani rõhku vastastikusele suhtle- misele ja mäletavatele kogukondadele, siis kultuurilisest vaatenur- gast on uurimistöö keskpunktis meediumid, mis mälu kannavad ja kujundavad. “Kultuurimälu” on mõistena ambitsioonikam ja avaram kui “sotsiaalne mälu” või isegi “kollektiivne mälu”, suu- resti on see sünonüümne “kultuuri” enda mõistega, rõhutades selle mnemoonilist toimet. 1 Artiklist on ilmumas ka pikem ingliskeelne versioon “Semiotic theory of cultural memory: In the company of Juri Lotman”. — Ashgate Research Companion to Memory Studies. Ed. by Siobhan Kattago. Farnham: Ashgate (ilmumas). 1 Hea ülevaate kultuurimälu-uuringute praegusest olukorrast pakuvad Erll, Nünning 2008; Erll 2011; vt ka Tamm 2013 (koos pikema biblio- graafiaga). “Kultuurimälu” mõiste laiemat tähendust ja suuremat ambit- sioonikust võrreldes “kollektiivse mälu” mõistega on hiljuti rõhutanud Alexander Etkind (2013: 40). 1747