PEATÜKK 2 | SOTSIAALNE SIDUSUS | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015 154 elle peatüki üks läbivaid niite on Eesti kultuuri- ruumi edasikestmine. Ehk küsimus: kas me peame vastu? Siin on tekste, kus muretsetakse eesti keele kestmise ja kirjasõnakeskse kultuurimudeli taandumise pärast. Eriti viimases sisaldub eeldus, et visuaalse kultuuri tõus kirjasõna kõrvale võib tähen- dada ohtu Eesti kultuuri püsimisele selle tuntud ja väär- tuslikuks peetud vormis. Selline arusaamine teksti- modaalsuste hierarhiast ei ole ju kuigi ebatavaline. Enamik meist ei julge vastu vaielda väitele, et lugemine on kasulikum ja tunnustust väärivam tegevus kui näi- teks teleri või netivideote vaatamine. Kirjasõna üldis- tused tähendavad vaimuvalgust, audiovisuaalne pildi- voog pigem meelelahutust. Isegi kui see voog on äratun- tavalt kunstiliste ambitsioonidega, on audiovisuaalse modaalsuse hetkelisus, vahetus ja konkreetsus justkui üldistusvõimetu – seda ei tajuta kultuuri põhitüve kuju- nemisse panustavana. Selline perspektiiv ei ole euroopalikus kultuuris uus. Pildid on siinses kultuuritraditsioonis olnud ikka nee- tud, nende vähesust on peetud kultuursuse ja vaimsuse mõõdupuuks. “Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisu- gust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees,” on kirjas teises Moosese raamatus. Koraanis sedastab Muhamed, et inglid ei sisene templitesse, kus on pilte. Ka pildi- põlguritest arvamusliidrid moodustavad läbi aegade üsna esindusliku seltskonna: Platon, Huxley, Adorno, Baudrillard, Sontag, Bourdieu jpt. Põhjus, miks selles nimekirjas on tugevalt esindatud n-ö vana kooli kultu- uriteoreetikud, on ilmne – pildilise kommunikatsiooni osakaalu kasv kultuuris ei näi pidurduvat. Tajutakse, et kultuur muutub aina värvilisemaks ja kiiremaks, pare- mini aistitavaks, kuid raskemini tabatavaks. Visuaalne intensiivsus tekitab ühiskonna eliidis võõrastust, sest selle mõjud on teadmata. Ohutunnet süvendab ka muu- tustega kaasnev põlvkondade konflikt. Hiljutine Peeter Vihalemmma ja Marju Lauristini kultuuriajakirjanduse auditooriumi analüüs näitas, et tänaste alla 30aastaste seas on küll hulk avatud mõttelaadiga ja kultuuriliselt aktiivseid noori, kuid nende põhiharrastuste sekka kuu- luvad pigem audiovisuaalsed kultuurivormid ning nende kirjanduse tundmine ja kultuuriajakirjanduse lugemine jääb vanematele põlvkondadele tugevasti alla. Lauristin ja Vihalemm tõdesid, et tegemist on Eesti ühiskonna tingimustes post- või hilismodernset kul- tuuriorientatsiooni esindava grupiga. Võtan sellest viimasest väitest kinni, eeldades, et tolle nn postmodernse kultuurivormi lahtiharutamine aitab mõista ka visuaalse esiletõusu tähendust kultuuri moodsale arengudünaamikale. Postmodernismi kui kul- tuuriepohhi kujunemine paigutatakse enamiku kom- mentaatorite hinnangul umbes 20. sajandi viimassesse kolmandikku. Ent mis leidis sel ajal kultuuris aset? 70. ja 80. aastatel toimus riiklike telekommunikatsiooni- võrkude erastamine ning seotud turgude liberalisee- rimine. Esmalt USAs, seejärel Margaret Thatcheri Suurbritannias ning edasi kiirelt juba kogu Lääne Eu- roopas. Sellega kaasnes kaabeltelevisiooni kaudu paku- tavate telekanalite kiire paljunemine ning hiljem Interneti kui eratarbijatuturule suunatud kommert- steenuse areng. Miks on kaabeltelevisiooni areng siin oluline, eriti just „postmodernistliku konditsiooni“ võimaldajana? Sellega tekkis tehniline võimekus va- hendada aina suuremat hulka audiovisuaalseid vooge – määral, mis tingis, et suur osa visuaalset kultuuri läks aina tihedamasse taaskasutusse. Ühest küljest ei olnud meediatööstus veel võimeline piisaval määral audio- Kultuur visualiseerub ja rikastub 4.5  INDREK IBRUS S