KULUKA SIGNALISEERIMISE RELIGIOONITEOORIAST Indrek Peedu SISSEJUHATUS Evolutsioonilise bioloogiaga on tegeldud alates 19. sajandist ja sedasama võib öelda ka religiooniuuringute kohta. Kuigi on väidetud, et antropoloogia ja sealhulgas religiooniuuringud said oma tänapäevases vormis hoo sisse alles pärast darvinismi levi- kut (Sharpe 1986: 47–71), jäi darvinismi mõju religioonile siiski pealiskaudseks. Sisulise koostööni, milles religioossete nähtuste ja üldse inimelu kultuuriliste vormide uurimisel lähtutakse evolut- siooniteoreetilistest alustest, jõuti alles 20. sajandi lõpus. Lihtsalt väljendudes tugineb selline religiooniuurimine eel- dusele, et bioloogilise elu kujunemine ja muutumine kõigis oma vormides on kirjeldatav ning seletatav evolutsiooniteooriast lähtudes. Inimelu ja kõik selle avaldumisviisid on osa bioloogi- lisest elust, mistõttu ka religiooni kui üht inimelu vormi peaks olema võimalik uurida evolutsiooniteooriast lähtudes. Religiooni evolutsiooniteoreetiline uurimine pole siiski kul- genud ühtse ettevõtmisena, vaid on jagunenud terveks hulgaks koolkondadeks. Laias laastus võiks öelda, et jaotumine on toi- munud kahe suurema lähenemisviisi vahel: ühed uurijad peavad religiooni evolutsiooni kõrvalsaaduseks, teised mõistavad seda aga evolutsioonilise kohastumusena. Esimesse lähenemissuunda kuu- luvad need teoreetikud (nt Pascal Boyer, 1 Justin Barret, Scott Atran jpt), kelle arusaam religioonist on rõhutatult psühholoogiline ja 1 Akadeemias on temalt ilmunud artikkel “Evolutsioonilisi vaateid religioonile” (2009, nr 5, lk 979–1016; koos Brian Bergstromiga) Toim. 492 Indrek Peedu kes mõistavad religiooni nähtusena, mis on esile kerkinud olu- lisemate kognitiivsete funktsioonide kõrvalproduktina (vt Boyer 2002; Atran 2004). Seni on see lähenemisviis tunduvalt roh- kem tähelepanu pälvinud kui siin vaatluse alla tulev kohastu- muslik käsitus. Sellest ei tasu aga tingimata järeldada, et see lähenemisviis ka tähtsam on. Tõenäoliselt on see tingitud as- jaolust, et nimetatud autorid on oma ideid tutvustanud laiemale publikule mõeldud ˇ zanrides, samal ajal kui kohastumusliku suuna uurijad on mõne üksiku erandiga piirdunud artiklitega rangelt eri- alastes ajakirjades. Selle teise lähenemissuuna moodustab terve hulk rohkem või vähem sarnaseid uurimusi, mille ühiseks jooneks on aga veen- dumus, et religiooni tuleb mõista evolutsioonilise kohastumu- sena. Richard Sosise, 2 Joseph Bulbulia jt arendatav kuluka sig- naliseerimise religiooniteooria on üks selliseid lähenemisviise. 3 Sama suunda esindab ka David Sloan Wilsoni arusaam re- ligioonist kui rühmapõhisest kohastumusest (vt Wilson 2003, 2005), Joseph Henrichi käsitus religioonist kui usaldusväärsust võimendavast (enese)esitusest (Henrich 2009) ja mitmed teised uurimused. Samuti on hästi dokumenteeritud väide, et religioosse kuuluvusega kaasneb suur järglaste arv (Blume 2009, 2010). 4 2 Eelmises Akadeemia numbris (lk 283–317) ilmus temalt artikkel “Religioossed käitumisviisid, märgid ja keelud: Signaliseerimisteooria ja religiooni evolutsioon”. Toim. 3 Siinkohal tasub märkida, et kohastumuse määratlemisel võib lähtuda Elliott Soberist: “Omadus c, mis täidab populatsioonis ülesannet t, on kohastumus siis ja ainult siis, kui selle populatsiooni liikmetel on oma- dus c seetõttu, et ajalooliselt leidis aset valik, mis soosis c omanda- mist, sest c omamine andis kohastumusliku eelise ülesande t täitmise kaudu“ (Sober 1993: 84). Lihtsamalt öeldes: mingit omadust võib pi- dada kohastumuseks siis, kui evolutsioonilises valikus on see andnud isendile eelise nende isendite ees, kel selline omadus puudub, mistõttu kõnealune omadus on populatsioonis levinud ja püsima jäänud. Aut. 4 Enam-vähem samamoodi, kuid spetsiifilisemalt arutlevad Weeden, Cohen ja Kenrick (2008), kelle kinnitusel on tänapäeva USAs religiooni peamiseks funktsiooniks soodustada monogaamiat ja suurt sündimust. Aut. 493 Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR