106 Eitusvormid 17.–18. sajandi eesti piibliversioonides 25 Annika Kilgi Tallinna ülikool Ülevaade 26 . Üheksateistkümne pühakirjaversiooni võrdlus aasta- test 1632–1739 näitab, et arusaam eesti verbi eitusvormidest muu- tus esimese täispiibli tõlkeloos palju. Põhjaeesti tõlgetes kasutati kuni 1680. aastate keskpaigani eesti keelele iseloomulike eitus- vormide asemel sageli saksapäraseid: indikatiivi eituse moodus- tamiseks lisati jaatusvormile lihtsalt eituspartikkel, mõnikord oli ainsaks eitusmarkeriks mite või asesõna. Selliseid vorme asendati esmakordselt rohkesti eestipärastega 1687. a Pilistvere piiblikon- verentsil. Veel märksa otsustavamalt tõrjuti saksapärast eitust vahetult pärast konverentsi valminud põhjaeestikeelsetes piibli- versioonides: UT redaktsioonis, mille Johann Hornung põhjalikult toimetas, ning Andreas ja Adrian Virginiuse VT tõlkes. Sestsaadik jäi eestipärane vormivalik püsima ka põhjaeesti tõlgetes. Lõuna- eesti tõlgetes oli see alati domineerinud. Lõunaeesti tekstides kasutati algusest peale eitussõnu ei ja es, põhjaeesti tekstides oli kuni 1680. aastate keskpaigani peamine eitussõna ep. Alates Hornungi ja Virginiuste tõlgetest sai ka põhja- eesti traditsioonis peamiseks eitussõnaks ei. Pisut hakati taas kasu- tama ka es-i, mis oli kujul is levinud ka Georg Mülleri 17. sajandi algusaastail koostatud põhjaeestikeelsetes jutlustes. Keeldvormides jäi ära-eitussõna enne 1680. aastaid kõigis isikutes ühesuguseks, kuid Hornung kasutas esmakordselt kol- mandas pöördes kuju ärgu ning nii Hornung kui ka Virginiused mitmuse teises pöördes kuju ärge. 25 Suur tänu retsensentidele väga kasulike märkuste eest. 26 Artikkel on valminud ETF-i grandi nr 7896 ja sihtfinantseeritava projekti SF0050037s10 toel. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR